HARILIK JÕHVIKAS Oxycoccus palustris
Jõhvikas (klikkides levik ja taime välimus) on igihaljas (lehed elavad 1-3 aastat) roomavate vartega kääbuspõõsas. Produktiivsed on kõrvalvõrsed, mis on 5-15 cm pikad (vt slaidid). Õiealgmed moodustuvad juulis, augustis. Õitsemine kestab neli nädalat ja õied on roosakasvalged. Levinud meie rabades ja soodes (vt foto K. Karp)
Kasvab happelisel turba mullal. Sobib jahedate suvedega ja pehmete talvedega kliimas kasvatamiseks. Karmimaid tingimusi talvel talub küllaldase lumikatte korral. Vajalik on niisutussüsteem, millega on võimalik kevadel kaitsta öökülmade eest ja suvel kastmiseks. Väetistarve on väike, 20-30 kg/ha N. Vajalik on ka fosforväetis (happelised väetised), 100 kg/ha. Kaaliumi tarvidus on väike. Väetamine sõltub oluliselt kasvukohast. Olulisi haigusi ja kahjureid Euroopas veel täheldatud ei ole.
Kasvab happelisel turba mullal. Sobib jahedate suvedega ja pehmete talvedega kliimas kasvatamiseks. Karmimaid tingimusi talvel talub küllaldase lumikatte korral. Vajalik on niisutussüsteem, millega on võimalik kevadel kaitsta öökülmade eest ja suvel kastmiseks. Väetistarve on väike, 20-30 kg/ha N. Vajalik on ka fosforväetis (happelised väetised), 100 kg/ha. Kaaliumi tarvidus on väike. Väetamine sõltub oluliselt kasvukohast. Olulisi haigusi ja kahjureid Euroopas veel täheldatud ei ole.
Hariliku jõhvika uurimise ajalugu
1963.a. Nigula looduskaitseala juhtimist direktorina alustab Henn Vilbaste, kes on juhtinud jõhvika uurimist Eestis ja pannud olulise aluse sordiaretusse. 1965.a. Algab jõhvikasoode inventariseerimine üle Eesti. 1966.a. Alustab tööd esimene teaduslik töötaja, jõhvika saagikuse dünaamika uurimiseks rajatakse Nigula rabasse katseala. 1967.a. Esimesed jõhvika katselavad Kilingi-Nõmmel. 1968.a. Valmib jõhvikataimede 'kiirpaljunduse osakond', kus kasvatatakse ette 120 000 taime. 1969.a. Esimene jõhvika katsekultuur Raessaares. 1970.a. Jõhvikaistanduse rajamine Ridalepa ammendatud freesturbaväljale. 1971 a. Perspektiivsete jõhvikasoode kaardistamise lõpp. Läbi käidi umbes 200 000 hek-tarit jõhvikasoid, neist kaitset väärivaiks tunnistati 22 704 hektarit. 1985.a. Viira kollektsioonipõllu rajamine Eesti jõhvika genofondi säilitamiseks. Selleks aastaks on mitmetesse jääkrabadesse rajatud ühtekokku 276,4 hektarit jõhvikakultuure. 1989a. Moskvas kinnitatakse Nigulas aretatud jõhvikasordid. Liigisiseselt erinevad jõhvikataimed üksteisest ja seda tasub ka tähelepanna jähvikaid korjates. Neid on lapikuid, piklikke, punaseid, roosasid ja kirjusid. Nigula Looduskaitsealal võeti jõhvika vormide eristamisel aluseks marjade olulisemad tunnused - suurus, kuju ja värvus. Marjasoode inventariseerimise käigus leitud erinevate marjadega jõhvikataimed toodi looduskaitseala katsekollektsiooni, kus tehti hiljem vaik. |
Kuus kodumaist jõhvikasorti: 'Kuresoo', 'Maima', 'Nigula', 'Soontagana', 'Virussaare' ja 'Tartu' registreeriti sortideks ja on sordikaitse all alates 12.08.1996. Sortide 'Kuresoo', 'Nigula' ja 'Tartu' loojaks on Henn Vilbaste, sortide 'Maima', 'Soontagana' ja 'Virussaare' aretajaks aga Juta Vilbaste. Sordinimed on pandud soode nimede järgi, kust marjad pärinevad. Eesti soovitussortimendi kuus jõhvikasorti on saadud Nigula looduskaitsealal harilikust jõhvikast (Vaccinium oxycoccos L., sün. Oxycoccus palustris Pers.).
|
Paljundamine
Paljundatakse pistikutega varakevadel, enne kasvu algust. Erinevate vormide tõttu tuleb tootvate istandike rajamisel kasutada ainult vegetatiivset paljundamist. Varred jaotatakse 15-20 cm pikkusteks tükkideks ja pistetakse 2/3 ulatuses turba, liiva segusse(3:1) Vajalik on kiletunnel või lava. Jõhvikas on igihaljas ja seetõttu on vajalik niiskus, sest lehtede kaudu aurub palju vett.
Kasvatamine koduaias
Peenar rajatakse 0.5 m sügavusega süvendisse, mille põhi ja küljed kaetakse kilega. Süvend täidetakse 0.3 m paksuselt rabaturbaga. Peale laotatakse mineraalväetistega rikastatud freesturba 20...30 cm paksune kiht. 10 m kohta 300...400 g superfosfaati, 100 g kaalimagneesiumi, 1000 g puutuhka. Seejärel kastetakse ja tasandatakse. Mai alguses pikeeritakse jõhvikapistikud 10...20 cm vahedega ja pistikust jäetakse välja 2 cm osa. 2...3 nädalat tuleb kasta iga päev, kuni pistikud juurduvad. Pärast juurdumist väetatakse lämmastikuga (10 m kohta 100...200 g.) Saaki saab 3...4 a pärast ja peenar kannab marju 20 a. Saagikus võib olla 3 kg/m2 . Kultuuris kasvatamisel on saak suurem 10...15 korda, võrreldes saakidega loodusest.
Kasvatamine koduaias
Peenar rajatakse 0.5 m sügavusega süvendisse, mille põhi ja küljed kaetakse kilega. Süvend täidetakse 0.3 m paksuselt rabaturbaga. Peale laotatakse mineraalväetistega rikastatud freesturba 20...30 cm paksune kiht. 10 m kohta 300...400 g superfosfaati, 100 g kaalimagneesiumi, 1000 g puutuhka. Seejärel kastetakse ja tasandatakse. Mai alguses pikeeritakse jõhvikapistikud 10...20 cm vahedega ja pistikust jäetakse välja 2 cm osa. 2...3 nädalat tuleb kasta iga päev, kuni pistikud juurduvad. Pärast juurdumist väetatakse lämmastikuga (10 m kohta 100...200 g.) Saaki saab 3...4 a pärast ja peenar kannab marju 20 a. Saagikus võib olla 3 kg/m2 . Kultuuris kasvatamisel on saak suurem 10...15 korda, võrreldes saakidega loodusest.