HARILIK VAARIKAS Rubus idaeus
Harilik vaarikas (klikkides levik ja pildid taimest) on mitmeaastane poolpõõsas, mille varred on ühe või kaheaastased. Kõrgus 1...1,5 (3) m. Õied on mõlemasugulised väikesed ja õitsemine on mais, juunis. (Putuktolmleja) Helepunane koguluuvili (mitte mari) eraldub kergesti õiepõhjast. Metsas on vaarikad toiduks mitmetele loomadele. Neid söövad näiteks karu, kuldnokad, rästad. Lehtedest ja noortest võrsetest toituvad mitmed taimtoidulised loomad, näiteks metskits, põder, jänesed. Vilju kahjustavad ka putukad, näiteks vaarikamardika vastsed.
Maapealne võsu õitseb ainult teisel eluaastal ja viljad valmivad sama aasta juulis-augustis. Vaarika varred on esimesel aastal enamasti rohtsed ja mitteharunevad. Fotol (K. Karp) on näha esimese aasta võrse.
|
Teisel aastal on varred vähemalt alumises osas puitunud ja harunevad. Fotol (K. Karp) on näha teise aasta oks, mis saagi valmimise järel juba augustis kuivab.
|
Harilik vaarikas kasvab metsades, metsaservadel, raiesmikel (vt foto, K. Karp), teede ääres. Eelkõige laane- ja salumetsas põõsarindes. Taimed on valguslembesed ja seetõttu on eriti saagikad raiesmikel ja teede ääres. Venemaal läbiviidud vaatlustes on looduses vaarika saak 100-300 kg/ha.
Käesoleval ajal metsast korjatud vaarikaid ei müüda ja korjatakse vähem, kui teisi marju. Enne kui suhkur sai maarahva igapäevaseks toiduaineks, söödi vaarikad kohe pärast korjamist ära. Mõnikord õnnestus neid müüa ka mõisale või linnas.
Käesoleval ajal metsast korjatud vaarikaid ei müüda ja korjatakse vähem, kui teisi marju. Enne kui suhkur sai maarahva igapäevaseks toiduaineks, söödi vaarikad kohe pärast korjamist ära. Mõnikord õnnestus neid müüa ka mõisale või linnas.